Tsitaadid teemal ilu

Ära laekasse peida ilu — looduse seeklit,
las särada see nüüd, siinsamas,
õndsust jagades kõigile.

(“Comus”, 1634)

Te taeva kaunitarid tühised,
kes vaevu pilku köita suudate
ja nõrka valgust heidate vaid ühiselt —
lihtrahvas taevalaotuse —
las tõuseb kuu, te sulate ta valguses.

(“On his Mistress, the Queen of Bohemia”, 1624)

Sule silmad ja kuula, kuis laulab su ema,
kujutlusi loob imelisi,
muinasjutulist maailma näed avanemas,
merel õõtsud kui tasakesi.
Ennäe! Läbi udu ju paistabki king kolme kaluriga:
Vilks, Pilks
ja Tukunui.

(Hollandi unelaul “Wynken, Blynken and Nod”, 1889)

Saar Joonia taeva all,
nii ilus, nagu paradiisist alles jäänud kild.

(“Epipsychidion”, 1821)

Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus ilusat inimest, looma, lindu või taime oleks näidatud kas või sajale inimesele ja nood poleks kohe üksmeelselt nõustunud, et tegemist on millegi ilusaga.

(“The Sublime and Beautiful”, 1756)

Kaunis mägede neid, on ilu aardekirst põhjatu
su maine kaasavara.

(“To a Highland Girl”, 1803)