Kunstniku väljendatud ilu ei saa meis äratada kineetilist emotsiooni või puhtfüüsilist aistingut. See äratab või peaks äratama, indutseerib või peaks indutseerima esteetilise staasise, ideaalse kaastunde või ideaalse hirmu — staasise, mida tekitab, pikendab ja lõpuks ka lahendab ilu rütm, nagu ma seda nimetan.
(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)