James Joyce

Surm on kindel. Kindlad pole ainult tema aeg ja viis — kas pikast haigusest või mõnest ootamatust õnnetusest; Jumala Poeg tuleb tunnil, kui te Teda kõige vähem ootate. Sellepärast olge iga silmapilk valmis, sest te võite surra igal silmapilgul. Surm on meie kõigi lõpp. Surm ja kohtumõistmine, mille tõi siia ilma meie algvanemate patt, on need hämarad väravad, mis avanevad tundmatusse ja nägematusse, väravad, millest iga hing peab üksi läbi minema, saatjaiks ainult omaenda head teod — ilma sõbra või venna või vanema või õpetaja abita, üksi ja värisedes.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kõiges peale emaarmastuse võib siitilma lehkavas sõnnikuhunnikus kahelda. Aga ema on see, kes su ilmale toob, sind algul oma ihus kannab. Mida teame meie tema tunnetest? Aga ükskõik, mida ta tunneb — see vähemasti peab olema tõeline. Peab.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Jumal oli Jumala nimi, nagu tema nimi oli Stephen. Dieu oli Jumal prantsuse keeles, ja ka see oli Jumala nimi; ja kui keegi palus Jumalat ja ütles Dieu, siis teadis Jumal kohe, et see on üks prantslane, kes teda palub. Aga kuigi Jumalal olid kõigis maailma keeltes erinevad nimed, ja Jumal sai aru, mida inimesed kõigis neis erinevates keeltes paludes ütlesid, jäi Jumal ikka sellekssamaks Jumalaks ja Jumala tegelik nimi oli Jumal.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kunst on mõistliku ja mõistetava ohverdamine maitseka lõpptulemuse nimel.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Nägu ja hääl kadusid. Palus andeks, sest kartis. Kartis, et on mõni haigus. Taimedel on tihti kasvud, kasvaja on haigusliik: või vastupidi. See tundus nii ammu, kui ta seal mänguväljakul õhtuvalguses oma eajao äärel tasapisi ringi hiilis ja potsakas lind madalalt läbi halli valguse lendas. Katedraalis põlesid tuled. Seal maeti Wolsey`t.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Hobusekusi ja määrdunud õled, mõtles ta. Hingamiseks hea lõhn — rahustab südant. Mu süda on nüüd täiesti rahulik. Ma võin tagasi minna.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)