Tsitaadid teemal patt

Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Sest kõik, kes ilma käsuta on pattu teinud, lähevad ka hukka ilma käsuta; ja kõik, kes käsu all on pattu teinud, nende üle mõistetakse ka kohut käsu järele.

(Pauluse kiri roomlastele 2:12)

Kui Eeva poleks õuna söönud, mida põnevat oleks siis nende miljardite aastate jooksul juhtunud?

(“Veronika otsustab surra”, 1998)

Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.

(“Stepihunt”, 1927)

Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!

(Pauluse kiri roomlastele 6:23)

Kõige suurem patt on see, kui mõni arvab, et ta on patuta.

(“Aforismide raudvara”, 2007)