Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.
(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)