Teatav uhkus, teatav aukartus takistasid teda pakkumast Jumalale ühtainsamat õhtupalvetki, ehkki ta teadis, et Jumala võimuses on võtta temalt elu une ajal ja paisata ta hinge põrgusse, enne kui ta jõuaks armugi paluda. Patuuhkus ja see armastuseta jumalakartus veensid teda üleastumise sellises ränkuses, et mitte mingi võlts auavaldus Kõikenägijale ja Kõiketeadjale ei saanud seda tervenisti või osaliseltki heastada.
(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)