saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Sest ükski inimene, isegi mitte primitiivne neeger, isegi mitte idioot, ei ole nii meeldivalt lihtne, et tema olemust võiks seletada ainult kahe või kolme põhielemendi summana.
(“Stepihunt”, 1927)
Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!
Alati on ju selliseid inimesi, kes nõuavad elult ülimat ja ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.
Ja ka kõige õnnetumas elus on omad päikesepäevad ning keset liiva ja kivirähka omad väikesed õnnelilled.
/---/inimene koosneb suurest hulgast hingedest, väga paljudest minadest.
/---/ ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja meeleheite esile.
Kõik on tänulikud, kuigi neil endil oleks õigus tänule. Kõik on alandlikud, kõik tahaksid meeleldi sõbrad olla, meeleldi kuuletuda, vähe mõelda. Inimesed on kui lapsed.
(“Siddhartha”, 1922)
Nii nagu hullumeelsus kõrgemas tähenduses on igasuguse tarkuse algus, nii on skisofreenia igasuguse kunsti, igasuguse fantaasia algus.
Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.
Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine — kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.
Kodanluse puhul on maksev suurmeeste ümberpööratud põhimõte: kes pole minu vastu, on minu poolt.
Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.
