saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.
(“Stepihunt”, 1927)
Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine — kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.
Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi.
Te olete kahtlemata selle peale tulnud, et aja ületamine, tõelusest pääsemine, või mis nime te oma igatsusele ka annaksite, ei tähenda midagi muud kui soovi vabaneda oma niinimetatud isiksusest.
Pole hea, kui inimkond oma aru üle pingutab ja püüab mõistuse abil asju korraldada, mis pole veel mõistusele üldse kättesaadavad.
Nii nagu hullumeelsus kõrgemas tähenduses on igasuguse tarkuse algus, nii on skisofreenia igasuguse kunsti, igasuguse fantaasia algus.
Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid.
(“Demian”, 1919)
/---/ ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja meeleheite esile.
Igal ajal, igal kultuuril, igal moraalil ja traditsioonil on oma stiil, on oma vastav õrnus ja karmus, ilu ja julmus, ta peab endastmõistetavaks teatavaid kannatusi ja talub kannatlikult teatavaid pahesid.
Kodanluse puhul on maksev suurmeeste ümberpööratud põhimõte: kes pole minu vastu, on minu poolt.
Sest ükski inimene, isegi mitte primitiivne neeger, isegi mitte idioot, ei ole nii meeldivalt lihtne, et tema olemust võiks seletada ainult kahe või kolme põhielemendi summana.
Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel.
