James Joyce

Surm on kindel. Kindlad pole ainult tema aeg ja viis — kas pikast haigusest või mõnest ootamatust õnnetusest; Jumala Poeg tuleb tunnil, kui te Teda kõige vähem ootate. Sellepärast olge iga silmapilk valmis, sest te võite surra igal silmapilgul. Surm on meie kõigi lõpp. Surm ja kohtumõistmine, mille tõi siia ilma meie algvanemate patt, on need hämarad väravad, mis avanevad tundmatusse ja nägematusse, väravad, millest iga hing peab üksi läbi minema, saatjaiks ainult omaenda head teod — ilma sõbra või venna või vanema või õpetaja abita, üksi ja värisedes.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Iga füüsiline omadus, mida mehed naistes imetlevad, on otseses seoses naiste mitmesuguste soojätkamisfunktsioonidega.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kõiges peale emaarmastuse võib siitilma lehkavas sõnnikuhunnikus kahelda. Aga ema on see, kes su ilmale toob, sind algul oma ihus kannab. Mida teame meie tema tunnetest? Aga ükskõik, mida ta tunneb — see vähemasti peab olema tõeline. Peab.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Jumal oli Jumala nimi, nagu tema nimi oli Stephen. Dieu oli Jumal prantsuse keeles, ja ka see oli Jumala nimi; ja kui keegi palus Jumalat ja ütles Dieu, siis teadis Jumal kohe, et see on üks prantslane, kes teda palub. Aga kuigi Jumalal olid kõigis maailma keeltes erinevad nimed, ja Jumal sai aru, mida inimesed kõigis neis erinevates keeltes paludes ütlesid, jäi Jumal ikka sellekssamaks Jumalaks ja Jumala tegelik nimi oli Jumal.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kolledžis oli ta saanud osa esimesest armulauast ja söönud oma kriketimütsist maiustusepulki ja vaadanud laatsaretitoakese seinal hüplevat ja tantsisklevat tuld ning unistanud suremisest, mustkuldses rüüs rektori loetavast missast ja sellest, kuidas ta maetakse pärnapuudega peaallee kõrvale jäävale surnuaiakesele. Aga ta ei surnudki tookord. Hoopis Parnell suri.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

See rahvas ja maa ja elu on mu loonud, ütles ta. Ma tahan väljendada end sellisena, nagu ma olen.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)