James Joyce

Ja pea palun meeles, et kuigi ma sõin korra lehmakooki, imetlen ma ainuüksi ilu.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kas emale musi anda oli õige või oli see vale? Mida musiandmine üldse tähendas? Sa keerasid näo head ööd ütlemiseks sedasi üles ja siis keeras ema oma näo alla. See oligi musiandmine. Ema puudutas huultega tema põske; ema huuled olid pehmed ja tegid põse niiskeks; ja veel mopsatasid nad tasakesi: musi. Miks inimesed oma nägudega sedasi tegid?

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Tulutu ja kibe, lõpuks, oli oma kiretule kindlusele vastu väita, et armastuskäsk ei palu armastada ligimest nagu iseennast mitte niivõrd sama suure ja innuka kui just sama laadi armastusega, nagu me iseennastki armastame.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kaastunne on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda kannatava inimesega. Hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda varjatud põhjusega.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kunst, sõnas Stephen, on meeltega aistitava või aruga mõistetava materjali inimlik korrastamine esteetilisteks sihtideks.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)