Tsitaadid teemal ilu

Siidpehme läikiv juuksekahl,
tintsinisena kuhjuv pilvepahm,
võimsa masina kiretu ilu,
kuuma vannivee mõnu,
karusnahkade kõditav ehm,
hea vanade riiete lõhn.

(“The Great Lover”)

On ilu mõnele kui pelgupaik:
tal õnnelikult puhkab silm,
kas olgu ahvi priske tagumik
või ehapunas hõõguv sügispilv.

(“Leda: Ninth Philosopher's Song”, 1920)

On ilu vaese mehe leitud pärl;
ei aaret loovuta, ei vaheta, ei müü.
Ka mulla põue maetud ei saa pärl,
ei peida seda vöötet rüü.

(“Weddah”, 1871)

Kas vajab ilu veel midagi enese kõrvale? Ei, nagu ei vaja ka seadus, tõde, lahkus ja tagasihoidlikkus. Milline neist omandab väärtuse tänu kiitusele ja kaotab selle süüdistuse läbi?

(“Meditations”, c. 170)

Väheamalt
pole ma lasknud südamel kivistuda,
keelanud poisikesepõlves eakohast rõõmu
ega eksinud sinna, kus Ilu on tundmatu.

(“Apologia”)

Vaid Jumal, mu kallis,
suudab sind armastada vaid sinu enda,
mitte su kuldsete juuste pärast.

(“For Anne Gregory”, 1932)