William Butler Yeats

Enam ei leidu ühelgi maal kirjandust, mis kannataks võrdlust vana maailma omaga. Süüdi on endastmõistetavalt Ajalehed, igasugu väheväärtuslikud raamatud ja inimeste hõivatus kõikvõimalike praktiliste muutustega, mis on elava kujutlusvõime meie maailmast välja tõrjunud.

(“Samhain”, 1904)

Aastad, tursked härjad, ilma tallavad,
kui Jumal, karjane, neid tagant kihutab,
ma põrmuks muutun nende jalge all.

(“The Countess Cathleen”, 1891)

On juuste hõrenedes patud läinud meelest
neil tarkadel ja austet kiilaspeadel:
nad värsse kohendavad, parandusi teevad,
mis noored loonud unetutel öödel
on ilu meelitades, meeleheitel armust
ja riimidesse seades õrnust.

(“The Scholars”, 1915)

See naine kiirgas nõnda palju armsust,
et mehed öösel peksid reht
ta kuldse patsi valgel.

(“The Secret Rose”, 1896)

Tean, millist tasu ilu tõotab,
mis needus tema teenrit lõastab,
ent oota, tali möödub pea:
ei iga narr mu sõbraks sünni
ja õhtustades viimsel tunnil
ka Landor Donne'iga on seal.

(“To a Young Beauty”, 1918)

Süütutel ja ilusatel
pole muud vaenlast peale aja.

(“In Memory of Eva Gore-Booth and Con Markiewicz”, 1929)