William Butler Yeats

Enam ei leidu ühelgi maal kirjandust, mis kannataks võrdlust vana maailma omaga. Süüdi on endastmõistetavalt Ajalehed, igasugu väheväärtuslikud raamatud ja inimeste hõivatus kõikvõimalike praktiliste muutustega, mis on elava kujutlusvõime meie maailmast välja tõrjunud.

(“Samhain”, 1904)

Pole võimalik eristada tantsijat tantsust.

Kui oled vana, hall, silm hägune,
ja tule ääres kipud tukkuma,
siis raamat võta, loe ja vaikselt unista
su pilgu sulnist sügavusest nooruses.

(“When You are Old”, 1892)

Südamesoovide maa,
kus ilu ei kahane, aset ei leia hääb,
seal tarkus on rõõm, Aeg vaid lõputu laul.

(“The Land of Heart's Desire”, 1894)

Tean, millist tasu ilu tõotab,
mis needus tema teenrit lõastab,
ent oota, tali möödub pea:
ei iga narr mu sõbraks sünni
ja õhtustades viimsel tunnil
ka Landor Donne'iga on seal.

(“To a Young Beauty”, 1918)

Süütutel ja ilusatel
pole muud vaenlast peale aja.

(“In Memory of Eva Gore-Booth and Con Markiewicz”, 1929)