inglise luuletaja
Kõige halvem sõber ja vaenlane on Surm.
(“Peace”)
Nad armastavad Headust, au sees peavad Tõde,kui noored on; ja naerda pröökavad,(Kui aga tunnetavad, et liha nõder,siis, räägitakse — kuuli pähe lasevad.)
(“The Old Vicarage, Grantchester”, 1912)
Siidpehme läikiv juuksekahl,tintsinisena kuhjuv pilvepahm,võimsa masina kiretu ilu,kuuma vannivee mõnu,karusnahkade kõditav ehm,hea vanade riiete lõhn.
(“The Great Lover”)
Kui peaksin surema, siis mõelge minust nõnda:on võõral väljal lapikene maad,kus tubli põrm on mustas mullassee paik on igavesti Inglismaa.
(“The Soldier”, 1915)
