William Shakespeare

Kuigi teie kõrgeaulisus pole veel oma noorpõlvest puhtalt mööda jõudnud, on teil siiski ka teatav küpse ea maik juures, mingi ajalise soola kõrvalmaik.

(“Kuningas Henry Neljas”, 2. osa, 1, 1591)

Ei, istu, istu, nõbu Capuletti,
sest sul ja mul on tantsupäevad läbi.

(“Romeo ja Julia”, 1, 1594-1595)

Maailm on lava
ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.
Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel
on elus palju osi; vaatusteks
on seitse eluiga...

(“Nagu teile meeldib”, 2, 1598-1600)

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;
nali öeldud, naera kohe,
tulevikku me ei tea.
Viivitusest rõõmu pole,
suudle mind ja lahke ole,
noorus möödub õige pea.

(“Kaheteistkümnes öö”, 2, 1598-1600)

Jah, kord haljail päevil,
kui olin roheline, verest külm,
nii ütlesin.

(“Antonius ja Kleopatra”, 1, 1606-1607)

Tudisev rauk ei saa noortega koos elada:
Noorus on täis lusti, vanadus täis vaeva.

(“Kirglik palverändur”, 1599)