Ning kaks nii vana meest
peaks hõlpsalt suutma rahu pidada.
(“Romeo ja Julia”, 1, 1594-1595)
(“Kuningas Richard Teine”, 2. osa, 5, 1595-1596)
Muusika jaoks on mul päris kenake kõrv. Laske kuulda trummi ja vilet.
(“Suveöö unenägu”, 4, 1595-1596)
Sa tule, vali
mu terves kogus, lahuta end, kuni
kord teavas paljastab teo tegija.
(“Titus Andronicus”, 4, 1593-1594)
Olla õnneliku välimusega on õnneasi, osata aga lugeda ja kirjutada on looduseand.
(“Palju kära ei millestki”, 3, 1598-1600)
Kõik halb, mida inimene teeb, jääb alles.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Vanadus, sind jälestan, noorus, sind ma imetlen.
(“Kirglik palverändur”, 1599)