William Shakespeare

Kui magusalt kuuvalgus kingul suigub!
Siin istugem. Las hiilib muusika
me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus
on veetleva harmoonia akordid.

(“Veneetsia kaupmees”, 1, 1596-1597)

Jah, tõde on kui taeva hiilgav päike,
mis varjab tuuma kõrgi pilgu eest;
ja suurte tuupijate võit on väike:
nad kordavad vaid võõrast kirjameest.

(“Asjatu armuvaev”, 1, 1594-1595)

Räägib kolme-nelja keelt sõna-sõnalt ühegi raamatuta.

(“Kaheteistkümnes öö”, 1, 1598-1600)

Ärge siin valetama hakake, see sobib üksnes kaupmeestele.

(“Talvemuinasjutt”, 4, 1610-1611)

Oo imet!
Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on!
Hea uus ilma,
kus niisugune rahvas peal!

(“Torm”, 1, 1611-1612)

Kas pole teil niisked silmad, kuiv käsi, koltunud pale, valge habe, kuivetuv reis, kasvav kõht? Kas pole teil kähe hääl, raske hingamine, paks lott, kõhn naljameel? Ja kõik teie küljes vanadusest kängu jäämas? Ja teie tahate end ikka veel nimetada nooreks?

(“Kuningas Henry Neljas”, 2. osa, 1, 1591)