Lausu see monoloog, ma palun sind, nagu ta sulle ette lugesin, kerge keelega; kui sa aga hakkad suud väänama, nagu paljud teie näitlejad, siis võiksin niisama hästi lasta oma värsse turukupjal ette kanda. Ära sae ka liialt niimoodi käega õhku, vaid tee kõike parajalt.
(“Hamlet”, 2, 1600-1601)