William Shakespeare

Ei kuld nii vargaid meelita kui ilu.

(“Nagu teile meeldib”, 1, 1598-1600)

Mu sõber, aeg ei vananda su ilu.
Nii nagu esmalt nägid sind mu silmad,
sa püsid ikka: kolme talve vilu
on peletanud kolme suve ilmad,
kolm kevadet on närbund sügispruuniks.

(Sonetid, 104)

Eks ole ilu tühi, vilets hüüs,
vaid kaduv läik, mis kustub tuhmi kihti,
vaid lill, mis sureb, vaevalt õitserüüs,
vaid habras klaas, mis ruttu murdub tihti.

(“Kirglik palverändur”, 1599)

Just naisesilmist võrsub see doktriin.
Prometheuse tuli särab neis,
nad on me kool, me raamatud, me teadus,
mis näitab, kätkeb, toidab kogu ilma;
ei ole täiuslikkust nendeta.

(“Asjatu armuvaev”, 4, 1594-1595)

Sest hullumeelne, armunu, poeet —
kõik ainult kujutlusist koosnevadki.

(“Suveöö unenägu”, 5, 1595-1596)

See just ongi ehtne võlts värssgalopp. Milleks lasete end sellega nakatada?

(“Nagu teile meeldib”, 3, 1598-1600)