William Shakespeare

Vahtkonnal vadistada ja ladrata on ülimal määral väljakannatamatu ega tohi seda sallida.

(“Palju kära ei millestki”, 3, 1598-1600)

Murdvargus puhtal kujul, nagu on iial sellega hakkama saadud.

(“Palju kära ei millestki”, 4, 1598-1600)

Mu süü on jälk, ta lehkab taevani,
tal lasub iidseim kõigist needustest —
oo vennatapp!

(“Hamlet”, 3, 1600-1601)

Ei salga,
et kohtus, kus on kaalul vangi elu,
võib vannutatud meheks olla varas,
kes kaebealustest on enam süüdi.

(“Mõõt mõõdu vastu”, 2, 1604-1605)

Näe, kuidas kohtunik sõitleb kohtlast varast. Kuule, ütlen sulle kõrva sisse: vahetagu kohad, ja — kummast käest? — kumb on kohtunik, kumb varas?

(“Kuningas Lear”, 1604-1605)

Aga ikka meilt nõutakse siin vastust. Õpetatud
saab vaevalt kätte veretöö, kui juba
see pöördub leiutajat nuhtlema
ja rangelt ausa käega õiglus tõstab
me enda seatud mürgisegu-peekri
me oma suule.

(“Macbeth”, 1, 1605-1606)