William Shakespeare

Kui muusika on armu toit, ta kestku,
et saaksin liigagi, ning küllastusest
jääks isu põdema ja nõnda sureks...
Taas sama viis! Jäi soiku ta kadents,
oo, tungis kõrva ta kui magus hingus,
mis õhkub kannikesepeenra koha,
kust lõhnu viib ja toob.

(“Kaheteistkümnes öö”, 1, 1598-1600)

Las näitemäng siis näidatagi nüüd,
kas lellel on või pole hingel süüd.

(“Hamlet”, 2, 1600-1601)

Lausu see monoloog, ma palun sind, nagu ta sulle ette lugesin, kerge keelega; kui sa aga hakkad suud väänama, nagu paljud teie näitlejad, siis võiksin niisama hästi lasta oma värsse turukupjal ette kanda. Ära sae ka liialt niimoodi käega õhku, vaid tee kõike parajalt.

(“Hamlet”, 2, 1600-1601)

Näitekunsti otstarve, nii algul kui ka praegu, oli ja on hoida loodusel nagu peeglit silmade ees.

(“Hamlet”, 2, 1600-1601)

Ilu on ju saatjaks heal —
kes kaunis on, on heagi!

(“Kaks veroonlast”, 4, 1594-1595)

Need ehted on nii nagu reetlik rand,
mis piirab üliohurikast merd,
peen loor, mis peidab mooranaist, või lihtsalt
näiv tõde, millega me riuklev aeg
ka tarka võrgutab.

(“Veneetsia kaupmees”, 3, 1596-1597)