Sest nõnda teevad mesilasedki,
need olevused, keda loodus ise
head korda riigis seadis õpetama.
On kuningas neil, mitmed ülemused:
kes kohtunikuna neist kodus valvab,
kes kauplejana riskib võõrsile,
kes sõdurina, kelle relvaks nõel,
saab saaki suve sametpungadelt
ja rüüstevara rõõmsalt retkelt koju
toob kuninglikku telki vürsti ette.
See, täites vürstikohustusi, näeb
müürseppi lauldes laduvat kuldkatust,
lihtkodanikke sõtkuvat uut mett,
mõnd kehva päevatöölist tunglevat,
selg koormast küürus, kitsas väravas,
kalksilmset kohtuhärrat mõmisevat,
kui mõistab laisalt haigutava lese
ta kahvatuile timukaile.
(“Kuningas Henry Viies”, 1, 1598-1600)