Kui muusika on armu toit, ta kestku,
et saaksin liigagi, ning küllastusest
jääks isu põdema ja nõnda sureks...
Taas sama viis! Jäi soiku ta kadents,
oo, tungis kõrva ta kui magus hingus,
mis õhkub kannikesepeenra koha,
kust lõhnu viib ja toob.
(“Kaheteistkümnes öö”, 1, 1598-1600)