William Wordsworth

Tark leinab vähem seda, mida aeg viib,
ja kurvastab rohkem selle üle, mida ta toob.

(“The Fountain”, 1798)

Ei täielikus unustuses,
alastuses tule me,
vaid hiilgavast aupaistest saadetuna
Jumalast, me kodust.
On lapsepõlv kui paradiis!
Ent vanglaseinte varjud
ju puudutavad poissi kasvueas.

(“Intiminations of Immortality”, 1807)

Lauluviisi kandsin südames
kuigi ammu oli vaikind see.

(“The Solitary Reaper”)

Nii soodne külviaeg mu hingel' osaks sai,
et kasvasin nii ilu kui ka hirmu hoole all.

(“The Prelude”)

Õhtu on iluõhevil, tüüne ja muretu.

(Sonett, 1807)

Kas vabadus või surm on meie osa,
kas kõneleme keelt, mis Shakespeare kõneles;
kel usk, moraal on samad, mis olid Miltonil.

(Sonett “It is not to be thought of”)