William Wordsworth

Kas vabadus või surm on meie osa,
kas kõneleme keelt, mis Shakespeare kõneles;
kel usk, moraal on samad, mis olid Miltonil.

(Sonett “It is not to be thought of”)

Tark leinab vähem seda, mida aeg viib,
ja kurvastab rohkem selle üle, mida ta toob.

(“The Fountain”, 1798)

Ei täielikus unustuses,
alastuses tule me,
vaid hiilgavast aupaistest saadetuna
Jumalast, me kodust.
On lapsepõlv kui paradiis!
Ent vanglaseinte varjud
ju puudutavad poissi kasvueas.

(“Intiminations of Immortality”, 1807)

Kes on see, silmapaistmatu ja lihtne,
üll rusked kodukootud rüüd,
kes oja kaldal laulab viise,
mis kaunimad kui vetehüüd.

(“A Poet's Epitaph”)

Kaunis mägede neid, on ilu aardekirst põhjatu
su maine kaasavara.

(“To a Highland Girl”, 1803)

Rõõmuvirve
kesk mõtisklust ilust,
mis tuleb ja mis on läinud.

(“Most sweet it is”, 1835)