inglise kirjanik
Keegi ei suuda armuda viie sekundiga; kuid piisab vaid viiest sekundist, et panna sind armumisest unistama.
(“Maag”, 1965)
See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad.
(“Liblikapüüdja”, 1963)
Ideed on olemuselt hädaohtlikud, sest nad eitavad inimlikke fakte.
(“Eebenipuust torn”, 1974)
Küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada.
Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.
Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia. Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde? Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks.
Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit — sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise —, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori.
Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.
Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.
Kõik tõelised naised teavad, et kõik sügavamõttelised Jumala definitsioonid on olemuslikult ema definitsioonid.
Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik.
Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
