inglise kirjanik
Keegi ei suuda armuda viie sekundiga; kuid piisab vaid viiest sekundist, et panna sind armumisest unistama.
(“Maag”, 1965)
See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea. [Hitleri kohta]
See, kui sa ei oska oma tundeid väljendada, ei tähenda veel, et nad ei ole sul sügavad.
(“Liblikapüüdja”, 1963)
Viisakused maskeerivad alati vaid tahtmatust tunnistada mingit uut võõrast reaalsust.
Kõik tõelised naised teavad, et kõik sügavamõttelised Jumala definitsioonid on olemuslikult ema definitsioonid.
Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad.
Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.
Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.
Ideed on olemuselt hädaohtlikud, sest nad eitavad inimlikke fakte.
(“Eebenipuust torn”, 1974)
Küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada.
Romaani ei saa enam kunstiliigiks pidada. Romaan on surnud. Otsas, nagu alkeemia. Mispärast ma peaksin läbi närima sadade lehekülgede kaupa väljamõeldisi, selleks et sealt lõpuks välja sõeluda viis-kuus tillukest tõde? Sõnad on tõe jaoks. Faktide jaoks. Mitte väljamõeldiste jaoks.
