inglise kirjanik
Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit — sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise —, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori.
(“Maag”, 1965)
Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma.
Intelligentsust on õieti kolm sorti: mõni inimene on sedavõrd intelligentne, et kui teda väga intelligentseks nimetatakse, käsitab ta seda kui loomulikku ja ilmset tõsiasja; teine on piisavalt intelligentne taipamaks, et teda ei iseloomustata, vaid lihtsalt meelitatakse; kolmas aga on sedavõrd piiratud, et ta usub mida tahes.
Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.
Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik.
Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada.
Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav — ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.
Saksa keel on surma suhtes seesama mis ladina keel usulise rituaali suhtes — ülimalt asjakohane.
Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu.
Te ei ole mulle mitte ainult pistoda rinda torganud, vaid seda nautimisi keeranud.
(“Prantsuse leitnandi tüdruk”, 1969)
Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse.
(“Liblikapüüdja”, 1963)
Rumal on rääkida väikeste piiskade tähtsusetusest. Nii tillukesed piisad kui ka ookean on tegelikult üks ja seesama.
