Tsitaadid teemal sõnad

Sõnad on inimkonna tugevaim narkootikum.

Meid ahistab sõnade kohutav piiratus. Neid on tõesti nii vähe ja me peame kasutama ikka ning jälle samu sõnu, isegi kui nad alati ei kanna sama tähendust või mõtet.
Ütled, et armastad banaani-jäätisemagustoitu, aga sa ei pea kindlasti silmas sama, kui ütled, et armastate teineteist.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 3. raamat”)

Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse.

(“Liblikapüüdja”, 1963)

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.

(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)

Aga mida te tõepoolest loodate, on sõnad. Te olete üllatunud, kui lauljal on meeles ainult esimese salmi kolm esimest rida, mida ta korrutab seni, kuni on aeg alustada refrääni. Te olete üllatunud, kui laulja katkestab poolelt fraasilt, itsitama hakkab ja teatab, et see on väga naljakas, aga jumala eest, tema rohkem ei mäleta, ja püüab siis meelde tuletada, ja hiljem, kui ta on lauluga juba kaugele edasi jõudnud, meenuvad talle ununenud sõnad, ja ette hoiatamata jätab ta pooleli ja alustab uuesti, et te neid kohe kuulda saaksite.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Sa ütlesid: „Ma armastan sind.“ Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame? „Ma armastan sind“ on alati tsitaat. Sina ei öelnud seda esimesena ja mina veel vähem, ometi kui sa seda ütled ja kui mina seda ütlen, kõneleme me nagu metslased, kes on avastanud kolm sõna ja kummardavad neid.

(“Kehale kirjutatud”, 1992)