Carlos Ruiz Zafón

Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve  elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.

(“Tuule vari”, 2001)

Mitte ealeski polnud ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud.

(“Tuule vari”, 2001)

Ainuke arvamus, mis siin ilmas tõeliselt kanda on kinnitanud, on eelarvamus.

(“Tuule vari”, 2001)

Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga, aga koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna.

(“Tuule vari”, 2001)

See polnud muud kui vaimutugevus, mis tuleb appi vaid neile, kes — parem hilja kui mitte kunagi — on leidnud elus mingi eesmärgi ja püüdlevad selle poole erilise raevuga, et tulutult raisatud aega kuidagi tasa teha.

(“Tuule vari”, 2001)

On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. Aga kokkusattumusi pole olemas- me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.

(“Tuule vari”, 2001)