Aga mida te tõepoolest loodate, on sõnad. Te olete üllatunud, kui lauljal on meeles ainult esimese salmi kolm esimest rida, mida ta korrutab seni, kuni on aeg alustada refrääni. Te olete üllatunud, kui laulja katkestab poolelt fraasilt, itsitama hakkab ja teatab, et see on väga naljakas, aga jumala eest, tema rohkem ei mäleta, ja püüab siis meelde tuletada, ja hiljem, kui ta on lauluga juba kaugele edasi jõudnud, meenuvad talle ununenud sõnad, ja ette hoiatamata jätab ta pooleli ja alustab uuesti, et te neid kohe kuulda saaksite.
(“Kolm meest paadis”, 1889)