Jerome Klapka Jerome

Just siis, kui olen lõplikult lootuse kaotanud, tõmbub laine tagasi ja jätab mu nagu meritähe liivale lamama. Ma tõusen püsti, vaatan mere poole ning avastan, et olen võidelnud oma elu eest vaid kahe jala sügavuses vees.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Mulle meeldib töö; see lummab mind. Võin tundide kaupa istuda ja seda vaadata. Mulle meeldib tööd enda lähedal hoida: mõte peatsest vabanemisest liigutab mind hingepõhjani.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Aga igal asjal on omad miinused, nagu ütles üks mees, kui ta ämm ära suri ja talt matusekulud sisse nõuti.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Umbes südaööks saab pilt üles. Ta ripub viltu ja ebakindlalt, sein on pildi ümber mitme jardi ulatuses nagu ära rehitsetud, ning kõik on surmani väsinud ja kurnatud, välja arvatud onu Podger ise.
“Ongi kõik,” ütleb ta, toolilt raskelt otse passija konnasilmadele astudes ja ilmse uhkusega enda tekitatud segadust vaadates. “Ja mõned palkavad niisuguse tühise asja pärast endale veel ekstra mehe!”

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Maailm hakkab vist vanaks jääma, vaata, kui mõistlikult viimasel ajal riides käiakse..

(“Laisa mehe laisad mõtted”, 1889)

Kui George kord üles puuakse, saab Harrisest kõige halvem pakkija selles maailmas.

(“Kolm meest paadis”, 1889)