Neale Donald Walsch

Viimane kui üks vaba valik, mida te iial teete, kasvab välja kahest ainuvõimalikust mõttest: armastusmõttest ja hirmumõttest.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Ülima loogika järgi ei saa te ennast kogeda niisugusena, nagu te olete, seni kuni te pole kokku puutunud sellega, mida te ei ole.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Kui lumehelves on oma mustri poolest täiuslik, kas sa ei arva, et sedasama võib öelda millegi nii võimsa kohta nagu on sinu elu?

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Paljugi, mis me räägime, et tahaksime kõik probleemid lahendada, me ei julge kõiki probleeme lahendada, või meile ei jääks enam midagi teha.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Samamoodi võite hommepäev sõjad lõpetada. Lihtsalt. Kergesti. Pole vaja — ning pole kunagi olnud vaja muud, kui et te kõik kokku lepiksite. Ent kui teie ei suuda kokku leppida milleski nii lihtsas nagu üksteise tapmise lõpetamine, kuidas te võite siis rusikaid raputades taevalt nõuda, et teie elu korda seataks?

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Aadama ja Eeva tegu ei olnud algpatt, vaid tõeline õnnistus. Te peaksite neid südamest tänama — sest olles esimesed, kes tegid “vale” valiku, lõid Aadam ja Eeva võimaluse üldse mingeid valikuid teha.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)