Artur Alliksaar

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.

(Luuletus “Alternatiive”)

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.

(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)

Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma. [—]

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
                     palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
                     virmaliste virnu.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)

Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)