Artur Alliksaar

Suur on see, mis särab end säästmata.

(Luuletus “Improvisatsioone harfil”)

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.

(Luuletus “Alternatiive”)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.

(Luuletus “Neli etüüdi”)

Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
                     Enamasti lepime lähimaga.
                                     Enamasti lepime lühimaga.
                                                         Enamasti lepime tühimaga.

(Luuletus: “Olematus võiks ju ka olemata olla”)

Etteheited tõukame tagasi.
Tagamõtted lükkame edasi. [—]
Hooled hoiame homseks.
Tusad tulgu teine kord.

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)