Tsitaadid teemal kurbus

Minul, kes ma pole kunagi kedagi tahtlikult kurvastanud, ei kõlba kurvastada iseennast.

(“Aforismide raudvara”, 2007)

Olles ühel pahameelehetkel kannatlik, pääsed sajast kurvast päevast.

(Hiina vanasõna)

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)

Kas tunnete turteltuvi? Kas pole see turteltuvi, see sügavalt kurb lind, kes allikavee enne segaseks teeb ja alles siis joob?

(“Viktoria”, 1898)

Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.

(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)