Kui ma tajun, et ta on läinud, võibolla igaveseks, siis avaneb mu all suur tühjus ja ma tunnen, kuidas ma kukun, kukun, kukun sügavasse musta põhjatusse. Ja see on hullem kui pisarad ja sügavam kui kahetsus või valu või kurbus, see on kuristik, kuhu heideti Saatan. Seal puudub tee väljaronimiseks, pole ühtegi valguskiirt ega inimhäält ega ühtegi inimkätt, mida puudutada.
(“Vähi pöörijoon”, 1934)