Herbjørg Wassmo

Armastust tuleb näha, kui see on tulnud, mitte lasta sel mööda minna. Aga kui see tahab mööda minna, siis tuleb lasta sel minna. Armastus peab olema vaba. Ainult nii saab seda alles hoida.

(“Dina pärandus”, 2001)

Armastus on kingitus. Seda tuleb hoida. See võib tulla ellu hilja või vara. See on jõud neile vähestele, kes oskavad kõike anda ja kõike vastu võtta.
Sellepärast olen ma rännanud võõraste seas. Armastuse pärast. Ja see on seda väärinud. Aastaid, nädalaid, päevi. Kogu maapealne üksindus väärib armastust.

(“Dina pärandus”, 2001)

Mitte aeg, mis möödub, ei muuda mind, vaid see, mida mina selle ajaga teen, mis möödub.

(Seitsmes kohtumine, 2004)

Üksindus ei ole kunagi nii totaalne kui pärast seda kui inimene on unelmat näinud.

(“Hääletu ruum”, 1996)

Inimesed ei saa olla sulle lähemal kui sa just välja kannatad. Ja ma pole kunagi sallinud kui mulle esitatakse mitu küsimust korraga. See välistab igasuguse vastuse või vestluse.

(“Õnne poeg”, 1999)

Valiku teevad ainult need, kelle valikutegemises sisaldub oht teha vale valik. Ja teised? Need ei tee midagi. Ja kõik, mida nad saavad, ei kuulu neile.

(“Õnne poeg”, 1999)