norra kirjanik
Armastust tuleb näha, kui see on tulnud, mitte lasta sel mööda minna. Aga kui see tahab mööda minna, siis tuleb lasta sel minna. Armastus peab olema vaba. Ainult nii saab seda alles hoida.
(“Dina pärandus”, 2001)
Missugune kolossaalne paradoks on usk, mis suudab teha mõrvast Jumala meeleheaks sooritatud püha teo. See, mida ükski mõte ei saa eeldada, juhtub sellepärast, et usk algab nimelt sealt, kus mõtlemine lõpeb.
(“Õnne poeg”, 1999)
Armastus on kingitus. Seda tuleb hoida. See võib tulla ellu hilja või vara. See on jõud neile vähestele, kes oskavad kõike anda ja kõike vastu võtta.Sellepärast olen ma rännanud võõraste seas. Armastuse pärast. Ja see on seda väärinud. Aastaid, nädalaid, päevi. Kogu maapealne üksindus väärib armastust.
Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.
(“Dina raamat”, 1997)
Mitte aeg, mis möödub, ei muuda mind, vaid see, mida mina selle ajaga teen, mis möödub.
(Seitsmes kohtumine, 2004)
Inimest ei saa enda juurde võtta ainult sellepärast, et sa kedagi vajad. Niisugune asi toob ainult õnnetust.
Üksindus ei ole kunagi nii totaalne kui pärast seda kui inimene on unelmat näinud.
(“Hääletu ruum”, 1996)
Mitte sellest, kuida sul läheb, vaid kuidas sa seda võtad, sõltub kõik.
(Õnne poeg, 1999)
Inimesed ei saa olla sulle lähemal kui sa just välja kannatad. Ja ma pole kunagi sallinud kui mulle esitatakse mitu küsimust korraga. See välistab igasuguse vastuse või vestluse.
Viha on sama truudusetu kui armastus. See kahvatub ja kaob väikeste ja tähtsusetute juhtumuste igavasse ookeani, mis moodustavad inimelu.
Valiku teevad ainult need, kelle valikutegemises sisaldub oht teha vale valik. Ja teised? Need ei tee midagi. Ja kõik, mida nad saavad, ei kuulu neile.
Viha tekib kui need, kes ei liiguta väikest sõrmegi, saavad kõik, samal ajal kui keegi teine on määratud neid kadestama.
