Tsitaadid teemal kurbus

Kuidas te võite olla millegi pärast õnnetud? Ma ei saa aru. Elu on nii lühike.

Väldin talle silma vaatamist, sest ma ei taha imeda silmade kaudu enesesse tema kurbust.

(“Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod”, 1992)

Kui ma tajun, et ta on läinud, võibolla igaveseks, siis avaneb mu all suur tühjus ja ma tunnen, kuidas ma kukun, kukun, kukun sügavasse musta põhjatusse. Ja see on hullem kui pisarad ja sügavam kui kahetsus või valu või kurbus, see on kuristik, kuhu heideti Saatan. Seal puudub tee väljaronimiseks, pole ühtegi valguskiirt ega inimhäält ega ühtegi inimkätt, mida puudutada.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)

Inimesed on ikka nii: kui sa oled õnnetu, siis nad põgenevad, nagu hullu koera eest. See nakkab! Aga kui sa oled õnnelik ega hooli kellestki, siis on nad hakkamas, nagu kärbsed meepoti ümber...

(“Piiririik”, 1993)