Tsitaadid teemal kurbus

Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada — need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate. Need võivad püsida järgneva varjus, järgnev võib neid lihvida, teravad nurgad võivad mattuda aastate huumuskihi alla, kuid siis korraga on nad tagasi, selged, üksikasjalised, nende ümber kumisemas kadunud aeg.

(“Hetk”, 2009)

Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust.

(“Olemise talumatu kergus”, 1984)

Väldin talle silma vaatamist, sest ma ei taha imeda silmade kaudu enesesse tema kurbust.

(“Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod”, 1992)

Kuidas te võite olla millegi pärast õnnetud? Ma ei saa aru. Elu on nii lühike.