eesti kirjanik
... igatsust ei saa analüüsida.
(“Hetk”, 2009)
Hiljem sai ta aru, et selliseid hetki lihtsalt ei võeta tagasi, mälupilte ei saa kustutada — need hakkavad venima läbi järgnevate sekundite, minutite, tundide, aastate. Need võivad püsida järgneva varjus, järgnev võib neid lihvida, teravad nurgad võivad mattuda aastate huumuskihi alla, kuid siis korraga on nad tagasi, selged, üksikasjalised, nende ümber kumisemas kadunud aeg.
Jumalast mõtlemine ongi juba tema väljamõtlemine.
Siis kerkisid ta silme ette pildid sellest, mis Tallinn tema meelest oli – ei liha ega kala, ei Lääs ega Ida, ei küla ega linn, väikese ilusa südamikuga, kivilahmakatest, pudedast puust ja asfaltist korrapäratu, lagunev keha, kus ükski kehaosa ei sobi veatult teisega kokku.
„Head aega“ on palju julmem hukkamõist kui ükskõik kui vänge väljendus.
(“Tema”, 2006)
Tal oli pisut kahju – mitte sellest, et ta ei teadnud rohkem, vaid sellest, et ta ei tahtnudki rohkem teada.
