eesti kirjanik
Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.
(“Hingede öö”, 1953)
Kui midagi on tabamatu, siis ei aita mingi kobamine ja otsimine, kui miski on ebaselge, siis ei saa see selgemaks, kui ka ninapidi selle juurde minna.
Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata.
(“Rohtaed”, lk. 83, 1942)
Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida.
On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohustus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks muidu ta üldse kodust välja läheb.
(“Rooma päevik”, 1976)
Ideaalne on see, mida tegelikult pole.Ilma loodusteaduseta ei saa kunagi mõista filosoofiat, ideaalset ilma reaalseta. Ideaalne on selleks, et selle poole püüda, on eesmärk. Ja ideaalne riik on eesmärk, mille poole maksab püüelda..
(“Rohtaed”, lk. 101, 1942)
Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv.
Parem lõpetada vana aasta oma ebaõnnestumise tunnistamisega, kui et alustada uut sellega.
Olin kõige õnnelikum siis, kui ma pärast olin kõige õnnetum.
Ma olen näinud inimesi, kes oma põldu ja heinamaad harisid, kel oli raha pangas ja aidad vilja täis, aga kes elasid suitsutares ja maja ümber kasvasid ainult nõgesed. Mis rõõm oli neil üldse oma elust?
(“Rohtaed”, lk. 95, 1942)
Kunst on sama vähe asjatundjatele kui toit kokkadele.
Naeratus on nõudmine, mitte palve.
