Karl Ristikivi

Seal seisis mu vana sõber politseinik ja naeratas kõigi oma kolmekümne kahe filmitähe hambaga.

(“Hingede öö”, 1953)

Kunst on sama vähe asjatundjatele kui toit kokkadele.

(“Hingede öö”, 1953)

Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.

(“Hingede öö”, 1953)

Vanal ajal põgenesid inimesed metsaüksindusse või mägedesse, kõrbetesse või tühjale saarele. Võib tunduda veider, et ma sellesama eesmärgiga põgenen elust kihavasse suurlinna.

(“Rooma päevik”, 1976)

Mis muud võis see tähendada, kui seda, et sageli on väga vähe tarvis, et meid aidata, aga et me ise oleme nagu pimedusega löödud. Mis ime siis, et teised meie meeleheitest aru ei saa.

(“Rooma päevik”, 1976)

...kuid pikapeale tundus, nagu muutuks ka headus koormaks, ja kui mitte teisiti, siis koormas see mingi süütundega, et kunagi ei saa olla teise headuse vääriline, et kunagi ei jõua samaga tasuda ega isegi mitte küllaldaselt tänulik olla.

(“Rohtaed”, lk. 24, 1942)