eesti kirjanik
Vanal ajal põgenesid inimesed metsaüksindusse või mägedesse, kõrbetesse või tühjale saarele. Võib tunduda veider, et ma sellesama eesmärgiga põgenen elust kihavasse suurlinna.
(“Rooma päevik”, 1976)
Mis oli siin õieti häbeneda – ka suured mehed olid kindlasti oma nooruses armastanud! See oligi armastus, mis tiivustas mehi suurtele tegudele ja tegi nad veel õilsamaks, kui nad juba loomuldasa olid.
(“Rohtaed”, lk. 40, 1942)
Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!
(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)
On pikapeale raske olla uudishimulik ainult meeltega ja mitte mõistusega.
(“Hingede öö”, 1953)
Ka sõnad on teinekord nagu mingi meloodia, me tunneme nad ära, aga me ei mõista neile mingit nime anda, kuni kõik, mis sellega ühenduses ei ole meile täiesti selgeks saanud.
Mis muud võis see tähendada, kui seda, et sageli on väga vähe tarvis, et meid aidata, aga et me ise oleme nagu pimedusega löödud. Mis ime siis, et teised meie meeleheitest aru ei saa.
Teiste autus ei õigusta veel meie üleastumisi.
(“Rohtaed”, lk. 72, 1942)
Võhiku arvamine on igale kunstnikule haavav, olgu see siis laitus või kiitus.
Pimedus on kõigile ühteviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
Miks mitte — ka kerjus ei teeni teisi, vaid laseb ennast teenida. Nii et tegelikult pole olulist vahet aadlimehe ja kerjuse vahel.
...kuid pikapeale tundus, nagu muutuks ka headus koormaks, ja kui mitte teisiti, siis koormas see mingi süütundega, et kunagi ei saa olla teise headuse vääriline, et kunagi ei jõua samaga tasuda ega isegi mitte küllaldaselt tänulik olla.
(“Rohtaed”, lk. 24, 1942)
Miks pealegi ei võinud see kauge poolmuinasjutuline maa saada talle armsaks nagu isamaa, kui ta tõeline isamaa oli nii hall ja rõõmuta, et teda ei näinudki?
(“Rohtaed”, lk. 34, 1942)
