eesti kirjanik
Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.
(“Rohtaed”, lk. 92, 1942)
