Karl Ristikivi

Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad.

(“Rohtaed”, lk. 50, 1942)

Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.

(“Rohtaed”, lk. 92, 1942)

Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata.

(“Hingede öö”, 1953)

Dulce est desipere in loco – Hea on unistada õigel ajal.

(“Rohtaed”, lk. 89, 1942)

Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.

(“Hingede öö”, 1953)

Mida me näeme, oleneb peaaegu samal määral meie silmadest kui fantaasiapildid sellest objektiivist, millega on varustatud meie vaimu camera obscura.

(“Hingede öö”, 1953)