Nikolai Baturin

Mõistmine on andestus.

(“Mu ööde päevik”, 1986)

Sajab sellist vihma nagu nutaks väga hea inimene.

(“Ringi vangid”, 1996)

Kui mul on valida, siis ennem, et lämbuda julmuses, jään ma armastuse rusude alla.

(“Karu süda”, 1989)

Mina sobisin nende hulka, justnagu oleksingi ma nende hulgast, ainult vahepeal lahkunud, et mujal sündida.

(“Karu süda”, 1989)

Lootus on selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule.

(“Delfiinide tee”, 2009)

Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.

(“Karu süda”, 1989)