Nikolai Baturin

Mõistmine on andestus.

(“Mu ööde päevik”, 1986)

Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav.

(“Karu süda”, 1989)

Lootus on selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule.

(“Delfiinide tee”, 2009)

Maailm eksib, kui ta arvab, et pidu ei saa vaikselt pidada ja et see ei või lõbus olla. Suu asemel võivad laulda ka silmad ja kokku võivad lüüa ka pilgud. Ning hing võib hüüda tummi tooste.

(“Karu süda”, 1989)

Inimene pole iial näinud last, kui ta pole näinud oma last.

(“Karu süda”, 1989)

Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.

(“Karu süda”, 1989)