John Keats

Hääl, mida kuulen põgeneval ööl
ja muiste keisrit kui ka narri köitis.
Võib-olla sama laul kord tungis südamesse
ka Ruthile, kes koduigatsusest nuttis,
kui seisis keset võõrast viljapõldu.

(“Ode to the Nightingale”, 1818)

Poeet ja unistaja käivad eri teid
neis näha võime suisa vastandeid:
üks maailma valu vaigistada püüab
ent teine aiva meelehärmi külvab.

(“The Fall of Hyperion”, 1820)

Igat liiki kunsti teeb täiuslikuks ilu ja tõe valgus, mille paistel kõik ebameeldiv muutub olematuks.

(Kiri vendadele, 1817)

Kõige enam veenab mind südamest tuleva armastuse pühadus ja kujutluse tõepärasus: mida vaim iluna käsitab, peab olema tõde, kas see siis varem eksisteeris või mitte.

(Kiri)

On naisi, keda nende isa — romaan — annab mõrsjaks poeemile.

(Kiri)

Pimesi kuulan, nii mõnigi kord
armumas sinusse, muretu Surm.

(“Ode to a Nightingale”, 1818)