Tsitaadid teemal surm

Surm! Vaese mehe armas sõber,
sa kalleim kaimudest!
Kui olen vana, ihu nõder,
mul rõõm on puhkusest!
Kel rikkust, vara, kardab sind —
nad troonilt kisud maha;
Ent kerge surres selle rind,
kel taskus puudub raha.

(“Man Was Made to Mourn”, 1786)

Iseenda jaoks on igaüks surematu; inimene teab küll, et peab kord lahkuma, aga ta ei saa end kunagi surnuks nimetada.

(Märkmikud, c. 1890)

"Mis mõtet heitlusel — las hääbun noorena —
küll elatud ja armunudki oldud
peab mullaks saama see, mis mullast võetud.

(“Stanzas to the Po”)

Tead, vana, suremine polegi nii raske.

(“Manfred”, 1817)

Luigena las laulan enne surma.

(“Childe Haroldi palveränd”, 1818)

Ta ütles, et oli suremisega häbematult kaua aega veetnud, ent lootis, et talle andestatakse.

(Lausutud surivoodil, George Macaulay Trevelyan “History of England”, 1848)