Tsitaadid teemal surm

Iseenda jaoks on igaüks surematu; inimene teab küll, et peab kord lahkuma, aga ta ei saa end kunagi surnuks nimetada.

(Märkmikud, u 1890)

Luigena las laulan enne surma.

(“Childe Haroldi palveränd”, 1818)

Olen hakanud tõsiselt huvi tundma, mis minust pärast surma saab... Loomulikult peetakse mind veidrikuks. Minu meelest on aga kummaline arvata, et vaimne tervis seisneb surematuse teesklemises. Mille poolest surm siis lõppude lõpuks halb on? Enamik häid inimesi on ju tegelikult surnud.

(Jonathan Margolis “Cleese Encounters”)

Neil pole lootust surra.

(“Jumalik komöödia: Põrgu”)

Hingele on ka väga selge, et kehast lahkumine ei ole suur tragöödia. Mitmel moel on tragöödia hoopis keha sees olemine.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Kui aeg saab täis, peaks inimene lahkuma, mitte hoidma liiga kaua kohta siin ilmas, millele järgmised tahavad astuda.

(Kiri, 1811)