Tsitaadid teemal surm

Ilus ja auväärt on surra isamaa eest.

Maailmas on inimesi, kes on nii pentsikud tüübid, et isegi nende surm on naeruväärne.

(“Vähi pöörijoon”, 1934)

Puuduolev sõna. Naist, kes matab oma mehe, hakatakse kutsuma lesknaiseks; meest, kes kaotab oma naise, leskmeheks. Vanemateta laps on orb. Aga kuidas nimetatakse surnud lapse isa ja ema?

(“Varjulaps”, 2003)

Surm on käsutäitja. See, kes tuleb meile järele, siis kui kõrgemal pool otsus vastu võetud. Öeldakse, et surm ei vali. See on õige. Ta ei vali, sest valik on juba ammu ära tehtud. Siis, kui inimene polnud veel sündinud, otsustati tema surm. Surm ja saatus.

(“Une nägu”, 2005)

Enamik inimesi kardavad nii kangesti suremist, et nad on hakanud kartma elamist.

(“Uued ilmutused: jutuajamine Jumalaga”, 2002)

Maailm ei pane eriti tähele ega pea meeles, mida me siin ütleme, ent iial ei unustata nende inimeste tegusid... Pühendugem meie ette seatud ülesandele — hoida ja edasi kanda üritust, millele need auväärt kadunud ohverdasid end jäägitult; meie kindel otsus on seista selle eest, et nende inimeste surm polnuks asjatu.

(Gettysburgi pöördumine, 19. november 1863)