Tsitaadid teemal surm
Surm
Üle kogu maa on liikvel surmaingel, tema tiibade vihinat võib juba kuulda.
(Kõne Alamkojas, 1855)
(“Letters from the Dead”)
Kui ma suren, jääb minust vaid kapitäis vanu rõivaid.
(“Lained”, 1931)
Ei suutnud surra ta, kui haljendasid puud,
liig armas oli tal see aeg.
(“The Dying Child”, 1820)
(Jonathan Margolis “Cleese Encounters”)
