Tsitaadid teemal vanadus

“Inimene on vana alles siis, kui ta midagi ei tunne.”
“Ei, kui ta enam ei armasta.”

(“Triumfikaar”, 1946)

Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.

(“Triumfikaar”, 1946)

Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib.

(“Elu on mujal”, 1973)

Vanaduse tragöödia pole mitte selles, et ollakse vana, vaid et ollakse noor.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Kõiges kahelda võid, aga kindel on üks,
äraõitsenud lill jääbki närtsinuks.

(“The Rubaiyat of Omar Khayyam”, 1857)

Vanaduses pole me sugugi paremad nõuandjad kui noorena, võibolla oleme viletsamadki, sest aeg võtab rohkem kui annab.

(“Walden ehk Elu metsas”, 1854)