Erich Maria Remarque

Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.

(“Triumfikaar”, 1946)

Armastada... See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.

(“Triumfikaar”, 1946)

Ta võttis vastu vaid seda, mis talle sobis ja nii, nagu talle sobis. Kõik muu ei häirinud teda. Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuses moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.

(“Triumfikaar”, 1946)

Ühel ilusal päeval oled niikuinii surnud, ja kas siis pole üks kama kõik, kes sa olid?

(“Läänerindel muutuseta”, 1929)

Veider, kui palju inimene mõtleb, kui ta on teel. Ja kui vähe, kui ta on pärale jõudnud.

(“Triumfikaar”, 1946)

Kui kell kukub, ei aita ka kõige ilusam nimi.

(“Taeval ei ole soosikuid”, 1961)