inglise ulmekirjanik
Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”
(“Vikatimees”, 1991)
Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.
(“Püramiidid”, 2001)
Ma ei üritagi asjadest aru saada, kui mu läheduses on keegi, kes seda minu eest teha võiks.
“Kuidas te nimetate seda, kui sa tunned, et oled väike ja sul on kuum?”Mees keerutas pliiatsit sõrmede vahel.“Pügmeedega midagi?”“Algab-P-ga küll.”“Piinlikkustunne?”“Jah,” ütles Surm. “Seda ma tahtsin öelda.”
(“Mort”, 2000)
“Ma mõtlesin,” sõnas Ipslore mõrult, “et kas siin maailmas on midagi, mis muudab elu elamisväärseks?”Surm mõtles selle üle järele KASSID, ütles ta lõpuks KASSID ON TOREDAD.
(“Ürgsorts”, 1988)
Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.
(“Orikavana”, 1996)
Miks see küll nii on, et mida rohkem sa tead, seda vähem sa tegelikult tead?
(“Kaevajad”, 1990)
Võitjad ei räägi kunagi hiilgavatest võitudest. Sellepärast, et nemad näevad, milline lahinguväli pärast seda on. Ainult kaotajatele on võidud hiilgavad.
(“Väikesed jumalad”, 1992)
Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.
Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.
Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on.
Kummaline on see, et kui keegi pole päris kindel, et tal on õigus, üritab ta vaielda teistest palju valjema häälega, justkui üritaks ta veenda peamiselt iseennast.
