inglise ulmekirjanik
Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”
(“Vikatimees”, 1991)
Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.
(“Orikavana”, 1996)
Ma ei üritagi asjadest aru saada, kui mu läheduses on keegi, kes seda minu eest teha võiks.
“Ma mõtlesin,” sõnas Ipslore mõrult, “et kas siin maailmas on midagi, mis muudab elu elamisväärseks?”Surm mõtles selle üle järele KASSID, ütles ta lõpuks KASSID ON TOREDAD.
(“Ürgsorts”, 1988)
“Kuidas te nimetate seda, kui sa tunned, et oled väike ja sul on kuum?”Mees keerutas pliiatsit sõrmede vahel.“Pügmeedega midagi?”“Algab-P-ga küll.”“Piinlikkustunne?”“Jah,” ütles Surm. “Seda ma tahtsin öelda.”
(“Mort”, 2000)
Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.
(“Püramiidid”, 2001)
Oma silm, vastupidiselt rahvatarkusele, pole pole sugugi kuningas. Just nägemine lõpetab uskumise, sest siis pole seda enam vaja.
Miks see küll nii on, et mida rohkem sa tead, seda vähem sa tegelikult tead?
(“Kaevajad”, 1990)
Võitjad ei räägi kunagi hiilgavatest võitudest. Sellepärast, et nemad näevad, milline lahinguväli pärast seda on. Ainult kaotajatele on võidud hiilgavad.
(“Väikesed jumalad”, 1992)
Järgnes vaikus, niisugune lämmatav, karvane vaikus, mis tekib siis, kui keegi üritab täiesti liikumatult paigal seista.
(“Võluv võrdsus”, lk 83, 1999)
Ta oli liiga rumal selleks, et olla tõeliselt julm ja liiga laisk, et olla tõeliselt alatu.
(“Võluv võrdsus”, 1999)
Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.
(“Võluv võrdsus”. lk 153-154, 1999)
