inglise ulmekirjanik
See, et sa seda seletada oskad, ei tähenda veel, et see pole ime.
(“Väikesed jumalad”, 1992)
Sellised need inimesed on! Nad elasid maailmas, kus rohi oli pidavalt roheline ja iga päev tõusis päike ja lilled muutusid regulaarselt puuviljadeks – aga mis neid jahmatas? Nutvad pühakujud. Vee muutumine veiniks! Tühine kvantmehaaniline tunneliefekt: see juhtuks niikuinii, kui oled valmis mustmiljon aastat ootama. Justkui päikesevalguse muutumine viinapuude ja viinamarjade ja aja ja ensüümide abil veiniks poleks tuhat korda vapustavam – ja see sünnib ju koguaeg...
Järgnes vaikus, niisugune lämmatav, karvane vaikus, mis tekib siis, kui keegi üritab täiesti liikumatult paigal seista.
(“Võluv võrdsus”, lk 83, 1999)
Edu saavutamise üheks eluliselt tähtsaks tingimuseks on teadmatus tõsiasjast, et seda, mida sa üritad korda saata, on võimatu saavutada.
(“Võluv võrdsus”, lk 99, 1999)
Tegelikult on see üks neid paiku, mis on olemas ainuüksi selleks, et inimesed saaksid neist pärit olla. Neid on universumis rohkem kui küllalt — tundmatuid külakesi, väikeseid, tuulest uhutud linnu, mille ainus osa ajaloos on saada selleks uskumatult tavaliseks paigaks, kus hakkavad hargnema ebatavalised sündmused.
(“Võluv võrdsus”, 1999)
Ta oli liiga rumal selleks, et olla tõeliselt julm ja liiga laisk, et olla tõeliselt alatu.
Kõigis universumites on teada tõsiasi, et ükskõik kui püüdlikult ka värve ei valitaks, on institutsionaalse sisekujunduse tulemuseks ikka kas okseroheline, püretu pruun, nikotiinikollane või kirurgilise maiguga roosa. Mingi raskestimõistetava sümpateetilise resonantsprotsessi tagajärjel lõhnavad neis toonides võõbatud koridorid alati kergelt keedetud kapsa järele — isegi kui lähikonnas iialgi kapsast ei keedeta.
(“Võluv võrdsus”. lk 153-154, 1999)
Selles universumis pole asjad eriti nii, nagu nad on, vaid pigem nõnda, nagu inimesed neid endale ette kujutavad.
Pagas ei olnud ära eksinud. Ta teadis alati täpselt, kus ta parajasti viibis. Ta oli alati siin.
(“Ürgsorts”, 1988)
“Ma ei teadnudki, et trollid söövad kive,” ütles ta, enne kui sõnal sabast kinni sai.“Miks siis mitte?”“Kas te pole mitte ise kivist?”“Oleme, aga sina oled lihast, ja mida sina sööd?”
(“Liikuvad pildid”, 1990)
Inimene ei märka varje, seda, kuidas nad asjadele piirjoned annavad, maailmale sügavust lisavad, enne, kui neid pole.
(“Orikavana”, 1996)
Hämmastav, kui paljud inimesed veedavad oma elu paigas, kuhu nad pole plaaninud pikemaks jääda.
